Wiedemanni tõlkebüroo asutasid 20. sajandi lõpus nullist kaks Tartu ülikooli lõpetanud eesti filoloogi, Liina ja Külli, kellel oli toona kahepeale kokku viis väikest last, väiksem vaid 10-kuune.  Ühelt noorelt seakasvatajalt laenati juurde veidi asutamiseks vajaminevat raha, üüriti esimene 16-ruudune kontor aadressil Rävala 6 ning südames suur õhin, jäädi ootama esimest tellijat, kes kohe astuski sisse. See oli 1999. aasta detsembrikuu, maailma majandust räsis suur kriis.    

Üks asutaja, Liina Teder, töötab siin ka täna. Liina soovis ettevõtlusse sisenedes toetuda  mõne silmapaistva keeleteadlase vaimule, näiteks keeleteadlasele Ferdinand Johann Wiedemannile (1805–1887), kelle tähtsus eesti keele uurija ja arendajana on hindamatu ning kahtlusteta ka tänasele keelemaastikule ulatuv. Lisaks võimsale kultuuripärandile meeldis asutajatele ka nime rahvusvaheline kõla ja ettevõte ongi muutunud aja jooksul rahvusvaheliseks ettevõtteks. 

On erakordne, et oma tänase rikkaliku kirjakeele eest võlgneme suuresti tänu sellele Haapsalus sündinud saksa-rootsi päritolu mehele, kelle kirglik huvi eestlaste keele, kultuuri ja folkloori vastu oli olemuslikult hoopis tõsisem ja teises mõõtkavas, kui valdaval osal baltisaksa estofiilidel. Jaan Krossi hinnangul „… See, mis estofiilidel seisis estampofiilia või lillekasvatusega ikkagi enam-vähem ühel pulgal, oli Wiedemannile teadusliku eneseteostamise vesi ja õhk.“

Ferdinand Johann Wiedemanni koostatud mahukas eesti-saksa sõnaraamat (Ehstnisch-deutsches Wörterbuch, 1869) on pikka aega olnud kõige rikkalikum eesti keele sõnavaramu üldse. 1875. aastal ilmunud saksakeelne eesti keele grammatika (Grammatik der Ehstnischen Sprache) lõimis kokku Põhja- ja Lõuna-Eesti murded. Nii Wiedemanni grammatika kui ka sõnastiku puhul rõhutavad tänased keeleteadlased, et need aitasid kaasa uutmoodi, ühtse ja rikkaliku eesti keele tekkimisele. Wiedemann tundis huvi ka eesti folkloori ja etnograafia vastu. Tema teos Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten (Eestlaste sise- ja väliselust, 1876) kujutab enesest rikkalikku kogu vanasõnu, kõnekäände ja mõistatusi ning rahvamängude, kommete ja tavade kirjeldusi.

Wiedemanni töövõime oli erakordne. Ta valdas 20 keelt, tema sulest ilmus ulatuslikke uurimusi lisaks eesti keelele ka liivi, vadja, komi, udmurdi, mari, ersa ja mokša ning teistegi soome-ugri keelte kohta. Peale selle oli Ferdinand Johann Wiedemann ka kirglik botaanik, avaldades mahuka ülevaate Eesti-, Liivi- ja Kuramaa taimedest, nende rahvapärasest kasutamisest ja nimetustest. Oma teadustööde tarbeks käis Wiedemann väsimatult arvukatel uurimisretkedel materjali kogumas. Ta oli Tartu Ülikooli audoktor, Peterburi Teaduste Akadeemia liige ning mitme teadusseltsi auliige. Märkimisväärt oli ka Wiedemanni muusikaarmastus – ta lõi elu jooksul kaasa harrastusorkestrites, arranžeeris muusikateoseid eri ansamblikoosseisudele ja komponeeris. Sageli korraldas ta oma kodus kontserte, milles lõi ise kaasa innuka klarnetimängijana. Oma viljakamail teadustöö aastail elas Ferdinand Johann Wiedemann Peterburis. Ta on maetud Peterburi luterlikule Smolenski kalmistule.

Oma ajastu ühe mitmekülgsema lingvistina ja eesti kirjakeelele alusepanijana on akadeemik Wiedemann meile meie tänases töös kireval tõlkemaastikul vaieldamatu innustaja ja eeskuju. Püüame selle poole, et meie tööst kumaks alati läbi armastus keelte vastu!

Huvitav on märkida, et mitmed Wiedemanni Tõlkebüroo tõlkijatest on samuti polüglotid, enamik meist armastavad või viljelevad muusikat ja meil on rohelised näpud.
Tunneme, et vana Wiedemanni vaim toetab oma nähtamatu olemasoluga  meid ka täna.