See, et meie tõlkebüroo kannab Wiedemanni nime, on ettevõtte asutaja Liina Tederi austusavaldus keeleteadlasele Ferdinand Johann Wiedemannile (1805—1887), kelle tähtsus eesti keele uurija ja arendajana on hindamatu ning kahtlusteta ka tänasele keelemaastikule ulatuv.

On erakordne, et oma tänase rikkaliku kirjakeele eest võlgneme suuresti tänu sellele Haapsalus sündinud saksa-rootsi päritolu mehele, kelle kirglik huvi eestlaste keele, kultuuri ja folkloori vastu oli olemuslikult hoopis tõsisem ja teises mõõtkavas, kui valdaval osal baltisaksa estofiilidel. Jaan Krossi hinnangul „… See, mis estofiilidel seisis estampofiilia või lillekasvatusega ikkagi enam-vähem ühel pulgal, oli Wiedemannile teadusliku eneseteostamise vesi ja õhk.“

Ferdinand Johann Wiedemanni koostatud mahukas eesti-saksa sõnaraamat (Ehstnisch-deutsches Wörterbuch, 1869) on pikka aega olnud kõige rikkalikum eesti keele sõnavaramu üldse. 1875. aastal ilmunud saksakeelne eesti keele grammatika (Grammatik der Ehstnischen Sprache) lõimis kokku Põhja- ja Lõuna-Eesti murded. Nii Wiedemanni grammatika kui ka sõnastiku puhul rõhutavad tänased keeleteadlased, et need aitasid kaasa uutmoodi, ühtse ja rikkaliku eesti keele tekkimisele. Wiedemann tundis huvi ka eesti folkloori ja etnograafia vastu. Tema teos Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten (Eestlaste sise- ja väliselust, 1876) kujutab enesest rikkalikku kogu vanasõnu, kõnekäände ja mõistatusi ning rahvamängude, kommete ja tavade kirjeldusi.

Wiedemanni töövõime oli erakordne. Ta valdas 20 keelt, tema sulest ilmus ulatuslikke uurimusi lisaks eesti keelele ka liivi, vadja, komi, udmurdi, mari, ersa ja mokša ning teistegi soome-ugri keelte kohta. Peale selle oli Ferdinand Johann Wiedemann ka kirglik botaanik, avaldades mahuka ülevaate Eesti-, Liivi- ja Kuramaa taimedest, nende rahvapärasest kasutamisest ja nimetustest. Oma teadustööde tarbeks käis Wiedemann väsimatult arvukatel uurimisretkedel materjali kogumas. Ta oli Tartu Ülikooli audoktor, Peterburi Teaduste Akadeemia liige ning mitme teadusseltsi auliige. Märkimisväärt oli ka Wiedemanni muusikaarmastus – ta lõi elu jooksul kaasa harrastusorkestrites, arranžeeris muusikateoseid eri ansamblikoosseisudele ja komponeeris. Sageli korraldas ta oma kodus kontserte, milles lõi ise kaasa innuka klarnetimängijana. Oma viljakamail teadustöö aastail elas Ferdinand Johann Wiedemann Peterburis. Ta on maetud Peterburi luterlikule Smolenski kalmistule.

Wiedemanni sõnaraamatu 100. aastapäeva puhul 1969. aastal kirjutas Jaan Kross ajakirjas Keel ja Kirjandus: „Keeled saavad sõnaraamatuteta oma sünni ja surmaga toime. Mõnedest ei koostata iialgi sõnaraamatuid, mõnedest tehakse neid mitu tuhat, mõnedest veel (või ka alles) mitu tuhat aastat pärast keele enese surma. Igatahes: kus iganes elava keele kapitaalne sõnaraamat on valmis saanud, seal on valminud peegel, milles keel saab vaadata omaenese nägu. Ent kui peegel on enam-vähem ühe mehe töö, säilitab ta mingi kauge kumana ka peegelsepa näo.“

Oma ajastu ühe mitmekülgsema lingvistina ja eesti kirjakeelele alusepanijana on Ferdinand Johann Wiedemann meile meie tänases töös kireval tõlkemaastikul vaieldamatu innustaja ja eeskuju. Püüame selle poole, et meie tööst kumaks alati läbi armastus keelte vastu!